Lugu Rootsi töömalevast

EstYES 04.09.2014

Sammalhabemel oli tuline õigus, kui ütles, et looduses peab tasakaal valitsema. Nii sattusin mina oma elu ühel keerulisimal ja segasemal ajal täiesti spontaanselt Kesk-Rootsi metsade ja järvede vahele pisikesse külla rahvusvahelisse töömalevasse. Vastuvõtvalt organisatsioonilt sain täpselt päev enne minekut kinnituse, et mind tõepoolest sinna oodatakse. Aga ega siis midagi – kaks korda ma end paluda ei lase, kes teab, millal selline võimalus teist korda sülle potsatab. Nii saigi helikiirusel oma asjad kotti visatud ja 24 tundi hiljem Stockholmi lennujaamas närviliselt oma pagasi ühes tükis saabumist oodatud. Läks õnneks ja nii võiski alata teekond kohta, millest keegi kunagi midagi kuulnud polnud.
Bredsjösse jõudes leidsin end maaidüllist – täpselt see, millest Astrid Lindgren „Bullerby lastes” kirjutas. Leidke mulle ometi maja, mis ei ole punane!
Tasapisi sisse elades hakkas aga selle idülli seest kooruma hoopis midagi muud. Selgus, et ei ole see Skandinaavia elu nii lill midagi, et kõik muudkui oma automaatkäigukastidega Volvodega mäest üles ja alla vuravad, lõunaks raha söövad ja päevad läbi ainult naeratavad.
Kohalikul teatrifestivalil, kus meie, vabatahtlikud, pileteid müüsime, süüa pakkusime, tehnikat tassisime, lava ette valmistasime ja kõike muud vajalikku tegime, käsitleti rootsi ühiskonnas äärmiselt aktuaalset teemat, mis kindlasti ka suurele osale eestlastele sügavalt korda läheb. Linnastumine. Fakt, et inimesed arvavad, et nad on oma valikutes vabad, kuid tegelikult jooksevad läbi elu lihtsalt sotsiaalsete normide järgi, pikemalt järele mõtlemata. Ja need, kes ei jookse, on üldjuhul alla surutud ja hukka mõistetud. Need, kes ei taha kolida Bredsjöst Stockholmi või, jumala eest, kasvõi Kapa-Kohilast Tallinna, sest neile lihtsalt meeldib oma kodukoht, pannakse sundolukorda võttes neilt ära koolid, töökohad ja sularahaautomaadid. Sotsiaalmeedia teeb samuti oma töö, luues selfiekultuuris kõverpeegli pilt meid ümbritsevate inimeste eludest.
Aga tõsiseid teemasid ei pea käsitlema depressiivses võtmes. Laul, tants ja värvid tõid mulle pisarad silma ning koos looga puudutas see südant kordades rohkem, kui Eestis harjumuseks saanud eksperimentaalteatrite veri, seks, higi ja jõhkrused. Nii võib edasi minna ja maailma väikestviisi paremaks muuta ilusa emotsiooni pealt, inspiratsioonist kantuna.
Sellises loomingulises keskkonnas, kus mu ümber olid tantsijad, näitlejad, õpetajad, maailmaparandajatest vabatahlikud ja lihtsalt armsad avatud mõtlemisega inimesed, oli lausa lust kõrgusekartuses tööülesannetega seoses katustel turnida ja otseselt teadvustamata leida end tegemast asju, mida ma poleks endast kunagi arvanud. Et noh – kasvuhoone ehitamine ja valgustite tassimine on ometi ainult meestetööd, eks? Ei.
Ühegi riigi ega ühiskonnakorralduse üle ei maksa põhjalikke järeldusi teha vaid ainsa külastuse põhjal. Olles kaks aastat rootsi keelt ja kultuuri õppinud, seda riiki mitu korda väisanud ning paljude inimestega sel teemal juttu puhunud, ei olnud ma siiski ammendavat pilti saanud. Seda ei oma ma kindlasti praegugi, aga töökogemus võõras kultuuris – mis sest, et naaberriigis ja vaid paar nädalat– on hindamatu väärtusega. Töömalevate süsteemis ei õpi mitte ainult külastatava riigi kohta, vaid absoluutselt iga maailma paiga kohta, mis laagris vabatahtlike näol esindatud on. Hispaanlaste ja itaallastega koos puukuurilt värvi maha hõõrudes mõistsin eneselegi märkamatult, et minu sügavale sissejuurdunud padueestlaslikud piinlikuseni kohusetundlikud töökombed ei ole need ainsad ja õiged. Elada ja tööd teha võib ka teisiti. Sealjuures ei ole üks võimalus teisest parem ega halvem, need on lihtsalt nii erinevad, et kõigil on üksteiselt midagi õppida ja kõrva taha panna. Neil ei pruugi alati igapäevaelus kohta olla, kuid aeg-ajalt on tervislik endale meelde tuletada, et väike siesta kellelegi paha ei tee ning ehk on kõigil mu ümber parem olla, kui end tööd tehes viimse stressipiirini ei vii ja kohustusi nii väga sügavale südamesse ei võta.
Töötamise kõrval ei jäänud unarusse ka turisti mängimine ja sotsiaalne elu. Kõike sai. See reisimisviis on kindlasti üks mitmekesisemaid ja rikastavamaid igas mõttes. On tore näha, kuidas lihtsad inimesed meie ümber teevad imesid. Usun, et iga osaleja läks Rootsis veedetud laagris veidi parema ja avatumana koju, teades, et ta võib südamerahus minna külla oma sõpradele seitsmesse Euroopa riiki, kandes südames alati killukest sellest pisikesest metsatukast, kus tehti suuri tegusid.